Järjekordne Minu…sarja raamat. Lugesin seda paar nädalat tagasi ja teen nüüd kiire lühiülevaate.
Seekord tegu Islandiga ja sinna elama asunud muusikuga, kes hakkas kooliõpetajaks ja sai hiljem lausa muusikakooli direktoriks.
Taaskord meeldis, et raamatu autoriks veidi küpsemas eas inimene, kelle maailmapilt on veidi erinev niisama seikluseotsijaist ja kogu jutt ei keerle välismaise kaaslase ümber. Seekord oli autor vaeva näinud ka lugeja harimisega…päris palju fakte sai teada Islandi ajaloo ja geograafia kohta. Ma ei hakka neid siin üles tähendama, aga igatahes on tunne, et tunnen seda müstilist saart nüüd natuke rohkem.
Ilmast oli raamatus pidevalt juttu, sest ilm on Islandil igapäevaelus tähtsaks faktoriks. Lumistest teedest ja nende läbimatusest, tihedast sajust ja kõigest sarnasest oli kohati päris jube lugeda ja mina vist küll Islandil autojuht ei julgeks olla. Aga inimene pidavat kõige harjuma 
Seltsielust ja külaelust oli samuti päris palju räägitud, sest seda toimubki Islandil päris palju. Naljakas, et üks põhjamaine- võiks isegi öelda jäine rahvas, on tegelikult nii sõbralik, abivalmis ja omavahel suheldakse naabritega igapäevaselt. Ja ollakse abivalmis…aidatakse, mitte ei kõnnita abivajajast mööda nagu siin, Eestis.
See raamat tekitas tunde, et tahaks isegi Islandil elada. Tundub, et seal elavad sõbralikud ja uusi “omaks võtvad” inimesed, kellel on fantastilise loodusega, kuid vahel ohtliku ilmaga kodusaar.
