Minu Soome

Kuna käisin nädalavahetusel Pärnus, siis oli mul aega raamatuid lugeda. Kohe kui Minu Itaalia läbi sai võtsin käsile Minu Soome. Tahtsin vahelduseks lugeda ühe põhamaise riigi kohta.

Minu Soome autoriks on Kaja Saksakulm Tampere, eelnevalt Tartu Ülikooli ja siis hiljem juba Jyväskylä Ülikooli õppejõud. Raamatult ootasin erinevust kahe eelneva loetud sarja raamatuga. Õnneks see erinevus ilmneski. Esiteks ei olnud autor enam 20ndates tudengineiu. Ja loomulikult on Soome põhjamaana erinev. Aga raamatust…

No kindlasti võtsin Minu Soome kätte teatava eelarvamusega. Et mida sellest Soomest nüüd niiväga siis ikka kirjutada. Samas lootsin, et äkki ikka on huvitav. Ja õnneks oligi.

Olen ka ise Soomes väga lühikest aega õppinud ja lisaks hakkasin 7aastaselt soome keelt õppima ning valdan seda vabalt. Olen mõned kuud selles keeles ka intensiivselt töötanud. Seega mõistan soomlasi ja Soomet sarnaselt autoriga paremini kui tavalised eestlased. Ja minu jaoks ei olnud osad raamatus välja toodud faktid üllatuseks. No kasvõi see, et nad aeglaselt räägivad ja vahel tahaks põrutada, et NOH! jõua juba sinnamaani..Siis olin kursis ka soome üldhariduskoolide korraldusega, mida autor (ja ma nõustun temaga) väga kiitis. Samuti nõustun sellega, et Eesti võiks selles osas paljuski oma naabritelt õppida.

Samas näiteks soomlaste kunstilembusest ei olnud mul enne raamatu lugemist aimugi. Ja seda ka ei mäletanud, et igal pool näiteks maanteede ääres) on naljakad kujud. Lisaks oli mõnus lugeda soomlaste akadeemilistest traditsioonidest ja kuidas näiteks ülikoolis asjad käivad ja millised reeglid kehtivad. Veel sain teada, et soomlased üritavad sind tehingute ajal sulle õigusega kuuluvas ilma jätta kui sa ise piisavalt tark pole ja ei küsi. Ja et nad on koonrid. Aga seda teadsin ma ka ise. Üllatusi oli veelgi…näiteks see, et soomlased on tegelikult rassistid kuigi nad avalikult vastupidist väidavad. Veel selgus, et poliitikast rääkimine (eriti ametnike poolt) on tabu.

Raamatut lugeda oli mõnus ja lihtne, kuid loomulikult mitte labane. Mõtlevate inimeste (ja seda üks PR professor kindlasti on) kirjutisi on alati hea lugeda ja on aru saada, et tegu intelligentse inimesega, kelle mõtetel on point. Meeldis kohe niipalju, et otsisin üles autori blogi ja hakkasin ka seda järgima, et saaks ka edaspidi vahvaid asju teada või kaasa mõelda.

Edit: Tsekkisin just Petrone Print kodukat ja selgus, et eile (16.okt) oli Tartus võimalus osaleda vestlusõhtul autoriga. Kahju, et enne ei avastanud. Oleksin vist isegi läinud, küll hirmuga Pole mingitel “sellistel” üritustel käinud, aga kultuuri peab tegema.

Edit2 : unustasin mainida, et meeldis ka fotolisa, mis raamatu keskel leidus! (sama kehtib ka Minu itaalia kohta)