Minu Itaalia

Võtsin üle mitme nädala jälle raamatu kätte. Ei teagi, kuidas ma lugemise nii kauaks unarusse jätsin…Igatahes sain nädala algul raamatukogult teate, et Minu Itaalia ootab mind Läksin, tõin selle koju ja hakkasin kohe ka lugema, vahepeal tegin pausi ja lõpetasin lugemise täna Pärnusse sõites.

Minu Itaalia autoriks Kristiina Praakli, noor neiu, kes Itaaliasse üllatus-üllatus oma armsama pärast kolis. Tegelikult oli tal ka kool ja teadustöö jne, aga põhipõhjus siiski noormees:)

Mulle see raamat sobis. Stiil oli ladus ja mõnus oli lugeda. Samuti oli raamatus piisavalt sarkasmi ja irooniat, kuid mitte üleolevalt palju. Teemad, mida autor käsitles olid ka põnevad. Kogu jutt ei käinud vaid moe, jalgpalli, tülide ja toidu ümber. Minu jaoks oli huvitav lugeda Itaalia noorte riigiteadlaste probleemidest, poliitikast üldiselt ja kõigest muust ühiskonda puudutavast. Seda, mida Itaalia perekondade, toidu ja muu stereotüüpse kohta oli kirjutatud, teadsin ma isegi, aga meeldiv oli lugeda siiski. Teada sain ka üsna mitu huvitavat fakti ja eriti meeldis käitumisnormidest kirjutatu ning antud näpunäited.

Paljuski tundsin ära samu emotsioone, mindki on Itaalias olles või itaallastega suheldes vallanud. Nüüd tean ka miks nad osasid asju teevad. Näiteks ei pole viisakas õhtusöögilauas toidule lisa küsida. Ja üldse pole mõtet itaallastele süüa teha Bürokraatiast, maffiast ja kõigest sarnasest oli mul endalgi ettekujutus, aga taaskord pakkus autor huvitavaid fakte ja kogemusi lisaks.

Kui Minu Hispaanias kirjeldas autor rohkem oma lähisuhteid, siis Itaalia puhul see nii õnneks ei olnud. Teemat küll õrnalt puudutati, kuid mitte tüütavalt. Mitmest suhtest lõunamaa meestega väga lugeda ei viitsiks ka. Eks nad ole kõik ühe vitsaga löödud

Alustasin sarja “Minu…” üsna lõunamaiselt, aga järgmisena loen läbi Minu Soome, mis kindlasti on erinev.